Tähtedest

Ma olen terve oma teadliku elu armastanud tähti. Selliseid väikseid helendavaid laigukesi teavas, mis kuidagi kutsuvad mind vaatama.
Nendes on midagi salapärast ja salapära tõmbab ligi- uurima, et mis ja miks ja kuidas.
Mäletan seda, kuidas me maal võtsime augustikuu öösel kaks tekki, ühe alla ja teise peale, laotasime ühe keset õue ja heitsime pikali. Vaatasime kaua-kaua. Ma ei tea, mida ma neil hetkedel mõtlesin, aga ma mäletan väga hästi seda ülevoogavat rahuolu tunnet.
Kui ma veel Tallinnas vanas kodus elasin, siis täpselt maja nurgast vaadates vasakut kätt võis pimedatel öödel näha Suurt Vankrit. Kui ma kuskilt koju tammusin öösel, siis ma alati nägin teda. Seetõttu on mul Suurt vankrit nähes alati koduigatsus või tunne, et kodu on lähedal.
Tartus pole ma veel tähti vaadanud/näinud. Pole aega olnud. Tegemist on pidevalt, aga tahaks näha. See tekitaks võibolla tunde, et ka siin on kodu. Oleks ju aeg. Tartu vaimustus on mul üle läinud kartuseks, sest siit minnes/tulles/olles on juhtunud igasuguseid õnnetusi ja asju. Ma ei taha, et see nii jääks. Alguses oli ju kõik ilus. Parem oleks kui tagasi tuleks see tunne.

Igapäeva elust rääkides, siis hetkel mul on kodus ka internet. Ma ei saa täpselt aru miks, kuidas , aga olen tänulik oma kallile arvutile, et ta natukenegi töötab. Võiks püsida seegi.

Uurimustööga on nii ja naa. On ja ei ole. Õigemini referaat on ja uurimustöö pole. Nalja hakkab saama nädalavahetusel.

Väsimus on peal ja tahaks veel enne magama minekut Friendse vaadata. See teeb une heaks.