Ma ei mäleta sellest suurt midagi!

Ma mäletan õnnetusest nii palju, et sõitsime rahulikult. Ümber oli natuke lumine ja väga rahulik. Just hakkasime plaati vahetama. Vaikne oli ning siis vaatasin ees aknast välja ja auto hakkas laperdama ja kaotas juhitavuse. Seda värisevat autot ja küljelt küljele liikuvat autot mäletan. Edasi on suur tühi maa. Järgmine asi on see kuidas me peaalas pidi seisma jäime ja ma otsisin turvavöö nuppu ning kukkusin alla, auto lakke. Kuidas me sealt välja saime ei mäleta. Ning siis Etu verine nägu ja karjumine.

Ma pole õudusunenägusid näinud. Siiani olen väga hästi ja kiiresti magama jäänud. Mõtteid pole.

Teine asi on päeval. Mu isa on kõige taktitundetum inimene vist maailmas. Ta suudab mul pidevalt pisarad silma tuua. Siis veel kõik need uudised avariidest ja eriti see, et Dajan Ahmed. Kui ma seda uudist telekas nägin, ma hakkasin värisema ja nutsin. See oli õudne ja loomulikult Tartu-Tallinn maantee. See on nagu meelega, et ma kartma jääksin.

Aga seda ma ei saa endale lubada. Esmaspäeval või hiljemalt teisipäeva hommikul istun ma loodetavasti bussi ja sõidan. Ma ei tohi karta. Nutan kui palju vaja, aga üle ma saan!!!

Tervis on natuke parem. Ühe küljepeal on juba väga hea, aga püsti ma veel hästi ikka ise ei saa, keegi peab kiiresti käest tõmbama. Väikseid sinikaid ilmub veel, aga mitte m idagi nii hullu kui mu keskkohas.

Ma lihtsalt ei taha karta...