Kas teate seda tunnet...?

Kas teate seda tunnet, kui sa pingutad ja pingutad, et midagi hästi välja tuleks, aga lihtsalt ei lähe?
Mul on see nädalavahetus täpselt nii olnud.
Kõigepealt Alexi kink, mis oli mõttetukuubis tegelikult. Inimese sünnipäeva ja meie 2 aastase tähtpäeva puhul oleks võinud ju oma ajurakukesi liigutada! Aga kus sellega...
Siis mu kallis arvuti. Seal on veerand mu elu. Pildid, jutud, materjalid, lood jne. Mu arvuti otsustas streikima hakata ja mitte interneti minna. Mitte keegi ei saa aru, mis viga on. Mu isa ja tema targad sõbrad hetkel arvavad, aga kindlalt ei tea. Eks kui ma Tartu satun, siis kontrollin, aga igatahes pole ma saanud olla OMA arvuti taga liiga kaua. See ei ole see, kui ma istun suures toas arvuti taga, kus pole midagi päris minu.
Loomulikult streigib arvuti siis, kui sul seda väga vaja on. Minu uurimustöö on suur 0 ja ma ei liialda. Pole ühtegi sõna ja tähtaeg on reedel. Who cares eksole... kõik ütlevad, et ma saan hakkama. Miks mul ise sellist tunnet ei ole? Eks ma loodan, et midagi paberile ikka saan kirja, aga kas ma sellist tööd tahangi esitada??? Vaevalt...
Ma võiks veel vinguda, aga miks ma peaks?

Ma loodan, et teie elu on vähemalt lill.

Eile oli armas ning üllatav ja täna oli ka lõbus tibukestega Cucas.