Ma ei oska vist enam üksi olla. Olen harjunud, et ümber on kas mu kallis elukaaslane, sõbrad, A. , pere, kursakaaslased, koolikaaslased jne jne. Ma ei ole eriti üldse üksi. Ma saan hakkama 1-2 tunniga, aga rohkem ma ei oska.
Täna olin pool päeva üksi, tähendab, et siiamaani veel olen. Alguses oli tore. Sain olla rahulikult ja niisama. Midagi ei pidanud ütlema, kuidagi ei pidanud olema. Samas ma saan nii olla ka I. juuresolekul. Ta ei suru mind alla, ei riku mu tuju, vahest isegi motiveerib tegema asju, ta ei piira mu privaatsust absoluutselt. Võib väita, et ta on ilmselt idealne elukaaslane minu jaoks.
Läks siis aeg mööda ja pähe tulid igasugused lollakad mõtted ja ma saan aru, et ma lihtsalt mõtlen üle ja kujutan endale ette, aga ei ole midagi öelda, sest ma olen üksi. Mul pole siin ühtegi hea tuju raamatut ka, mis mind jälle korda teeks. Tallinnas on neid palju. Tallinnas poleks ma üksi ka.
Vannis käisin, see oli ainuke mõistlik asi, mis pähe tuli. Soe vesi sai 15minutiga otsa ja ma olin nördinud. Õigemini läks tuju veel halvemaks. Tilkusin siis vannitoast välja ja niisama otsisin tegevust. Ei mõelnud midagi muud välja kui et hakkasin teiste bloge lugema.
Ma tahan ausalt öeldes koju. Tartu võlu on hetkel minu jaoks täiesti kadunud. Võibolla sellepärast, et need minuga juhtunud õnnetused on asjas süüdi, võibolla ma lihtsalt igatsen sellel hallil ja nukral ajal koduseid inimesi, võibolla ma olen lihtsalt loll, kes ei oska elust rõõmu tunda, aga ma tahan lihtsalt koju... AGA juba varsti on kolmapäev:)
Ma olen avastanud, et minu ja I. igapäevaste rõõmude seas on kaks asja. Söömine ja õhtul koos voodisse pugemine ja Friendside vaatamine kuni silmad vajuvad kinni. Polegi rahuloluks palju vaja.
Kakaod olen ma viimase mitme tunni jooksul püüdnud mitu korda teha, aga ma unustan. Vee panen keema ja siis kui lõpuks meelde tuleb siis vesi jälle jahtunud. Tuisupea.
Ahjaa. Uurimustöö saatsin ära. Jama tuli, aga tuli;)
Täna ma hakkasin mõtlema selle üle, et mida inimesed, kes mu blogi loevad ootavad. Ma tean, mida mu sõbrad ootavad mu elu. Teistele pole see ju põnev. Ma ei ole selline filosofeerija tüüp ja kirjanduslikke tekste ei suudaks ma elu sees välja mõelda. Kirjutamisanne on minust ikka nii kaugele läinud kui vähegi võimalik. Ma ise tean, et kui ma loen võõraste bloge, siis on mul väljakujunenud mingid tujud, kus ma tahan kedagi lugeda. Mõnda üksikut loen pidevalt. Veider.
Laulda tahan. Kooris. Mitte mingit sügavamõttelist ja tõsist repertuaari, aga midagi lihtsalt head. Kodus üksi on muidugi ka tore laulda, aga üksi ei ole ma ju tihti ning teisi oma häälega koormata ei tahaks. Ma ei suudaks kunagi soolot laulda, aga koor on täpselt minule sobiv. Ma ei ole mingi ilusa häälega, aga kuskile koorikesse ikka sobiksin vist. Tegelt ma ei tea ka. Lasteaiast saadik olen laulnud ja nüüd esimest aastat on auk. Kurb!
Sassis mõtted. Palju mõtteid.
