Oh seda sessi õnne.

See on nagu mingi murphy seadus, et kui ikka läheb kiireks siis peab veel midagi juhtuma. Nii ongi. Neljapäeval tulin ma ilusti koju. Mõtlesin plaani valmis, et reede ja laupäev kirjutan uurimust ning kirjutan EAH väikest viisi konspekti kokku. Pühapäev pidi jääma täielikult Partei ja - süsteemide eksami jaoks. Kus sa sellega! Reede lõunal ärkan üles ja trilalllaa kurk valutab. Tegin väikse tee sõin, istusin arvuti taha ja sattusin muidugi vanade tuttavatega rääkima maast ja ilmast. Kella 4 ajal tundsin et olemine läheb kehvemaks. Kell 6 sain A. ga kokku, et asjadest rääkida ning kell 9 oli mul palavik 38,4 ning 12 öösel 39,5. Ma mõtlesin vahepeal tõesti, et peaks kiirabi kutsuma, aga paar tekki ja koguaeg sooja juua tegid oma töö ja ma sain isegi mõne tunni öösel magada. Järgmine päev möödus nii pool unes ja samal ajal konspekti kritseldades, sest lubadus on lubadus. Samas ma leidsin suhteliselt hea ravimi, mida enne pole proovinud taruvaik saialillega 45% etanooli teeb igast asju. Nüüd kaks päeva hiljem on palavik peaaegu kadunud aga kurk teeb jubedat valu ikkagi. Uurimustöö on valmimisel ja eksamiks vist ei jõuagi õppida. Samas luuletamine on ju ka vajalik oskus.

Jõulud tulevad mustad, aga keda see üllatab. Täiesti pointless time of year;)

tervis

Ausalt öeldes ma lihtsalt ei viitsi siia kirjutada praegusel ajal. Inspiratsiooni või siis tahtmine on läinud. Ootan uut ja paremat aega.
Tegelikult on nii, et tervis on halb. Sümptomid varieeruvad pidevalt ja mina ei tea mis viga on. Vanemate diagnoos - hüpohondrik (vihjevihjevihje - Armastus kolme apelsini vastu) Eile Maarika sünnipäeval, mis oli väga tore, tarbisin ma granaatõunamahla ja mõõtsin pidevalt vererrõhku. Tavaliselt on see olnud mul väga eeskujulik, siis eile oli vahepeal(kuskil kell 14 päeval) 150/85 ja (kesköö paiku) 145/102. Samas täna on kõik jälle normis. Asi võib olla ka nendes magneesiumi/B6 tablettides, aga noh ma ei tea.

JUBE!

Pill tuleb pika ilu peale

See vanasõna on minu arvates alati väga täpne olnud ja kehtis ka viimaste päevade kohta.
Me tegime kolmapäeval väikese party osadele kursakatele, millega tähistati natuke Ingli sünnipäeva ja natuke lihtsalt nädala keskpaika(põhjuse leiab ju alati). See oli ülilõbus ja kui te vaid näeksite neid pilte (aga kahjuks enam keegi ei näe). Pärast läksime veel kluppi ja Poolde Kuude keefiri jooma (minu esimene külaskäik sellesse kohta). Fun oli:)
Järgmine hommik, aga ei olnud üldse nii hea. Ärkasin üles, panin arvuti sisse ja ohooo... ei lähe tööle ja nagu kirjadest aru sain, siis oli kõvaketas surnud. Lihtsalt, ilma mingi hoiatuseta. Kõik mu ilusad pildid, koolitööd, mälestused, kõik settingud, kõik on läinud:(
See oli ikka mõnus "Äratus", siis helistasin vanematele, et kuhu ma peaks arvuti garantiisse viima ja märkasin, et telefoniaku hakkab tühjaks saama. Otsisin ja otsisin laadijat, aga mida polnud seda polnud. Tuli välja, et ma olin selle Tallinna jätnud. Supper jällegi.
Ma parem ei räägigi, mis mu varvastel viga on.
Tõttasin siis mööda Tartut ringi, sain Maarika juures garantiipaberi välja prinditud ja õnneks jõudsin ka läpaka garantiiparandusse viia. Järgmise nädala jooksul peaks kätte saama, aga noh see pole ju nii lihtne. Kõik tuleb uuesti installida jne jne. KOHUTAV. Ma olen alati teadnud, et tehnoloogia mind vihkab.
Peale toredat hommikut/päeva hakkas mul pea kohutavalt valutama. See valu jäi sinna kuni õhtuni.
Kuna mul polnud arvutit ja nädalavahetusega pean ühe kodutöö ära tegema, mis eeldab selle olemasolu, siis pakkisin paar asja kotti ja tulin Tallinnasse. Mu venna läpakas on nädalavahetusel minu käsutuses:) Bussis loomulikult istus minu kõrvale mees, kes lõhnas...hmm.. kuidas seda kirjeldada, mitte nagu a-sotsiaal, aga selline väga ebameeldib tugev lõhn. Mu peavalu suurenes korduvalt. Kui ma püüdsin magama jääda, et see 2,5 tundi kiiremini läheks, siis hakkas see mees loomulikult norskama, mille peale ma muidugi une kaotasin.
Tallinnas sain vähemalt kakaod ja sooja teki alla ning see "mõnus" päev sai läbi. Nüüd ma olengi täiesti planeerimatult Tallinnas ja nii see lähebki.

eee...

Kas kõik läheb jälle metsa?

Jah, mina olengi torumees!

Viimased nädal aega on meil Tartu kodus olnud torud umbes. Proovinud oleme kõike (v.a torumees, sest see on liiga kallis veel hetkel) igasuguseid leeliseid ja üldse taolisi vahendeid, kuuma vett ja fairy't...üldiselt kõike, mida ma kuskilt olen kuulnud, et võiks toimida, AGA mitte midagi ei ole aidanud. Täna siis laenasime naabripoisilt torupumba ja oleme terve õhtu pumbanud. Mitte mingit paranemist ei ole märgata - sellepeale tekkis meil küsimus, et kuidas nii äkki ja nii hull ummistus sai tekkida. Tuleb veel maja pealt uurida, et äkki mingi suurem jama, aga kuulda pole ju küll olnud midagi...

PS: naabripoiss, ei ole tegelikult meil päris naaber;)
PS: peseme me ikka(üllatus, üllatus)! Aura keskuses (mitte, et mulle need avalikud basseinid väga sümpatiseeriks), naabripoisi juures jne.

väääks

Peipsi ääres oli nii mõnus. Grill, ujumine, rahu, kaardimängud... niii heaaaaa.... aga nüüd reaalsusesse tagasi.
Ma sain teada, et ma olen 6 päeva järjest tööl (7päeva kui kaasa arvata kolmapäevane kokteilikoolitus kell 9.30 ???? hommikul - kes tahaks magamise asemel alkoholi juua?) ja nendest 3 päeva Õllesummeril (kuul pähe).
Kui ma surnud ei ole siis äkki kuulete minust veel kunagi!

No shopping next 100 miles

Shoppamine on nõme. Ma ei leia kunagi midagi, mis sobiks, oleks mitte liiga kallis, oleks ilus, sobivast riidest jne jne. Alati tulen koju olen väsinud, torisen ja tunnen ennast paksu, koleda, maitsetuna. Muidugi siis on kõik pahasti ja sealt areneb edasi, et kogu maailm on paha ning terve õhtu on rikutud! JESS :(

Nii ongi..

Ma ei ole praegu mina. Ma olen hoopis mingi vastik inimloom. Ma püüan ennast parandada ja siis kirjutan, kui ma suudan asja parandada.

Ving

Elu on nii kuradi ebaaus. Ma tahan ka reisida! vaatan siin Ingli ja Maarikaga nende Egiptuse pilte ja mõtlen, et nõõõõõõõõmeeeeeeeeeeeeee, seda enam, et nemad naeravad ja mina lihtsalt olen. Õnnest on siin asi kaugel... väga kaugel. Kaks neegrit ja lumivalguke.



EBAAUS MA ÜTLEN:(

Oeh

Ma olen nii väsinud. Mitte füüsiliselt vaid emotsionaalselt. Kõik need peod (homme sugulastega saab loodetavasti kõik läbi), probleemid, probleemid, probleemid: Naised, mehed, lapsed, raha, endised mehed, endised naised, vanad kooliasjad, kadedus jne jne

Ma sain teada ka seda, et ma ei tunne inimesi ikka üldse. Ma olen pettunud endas. Ma tahaks tunda viha mitte nördimust ja ma tahaks asjad selgeks rääkida, aga seda ei juhtu.

Täna tundsin ma esimest korda kuidas mu süda valutab (mitte armastusvalust või mida iganes vaid see tõsine valu) ning ehmatasin ära.

Ma olen nii segaduses ja ei tea kust alustada, et kõik oleks parem ning mitte ainult mul!

Katki

Ma olen katki. Ma ei suuda. Tahan, aga ma ei oska sellest üle olla.

Kool võiks tulla, esimest korda elus mõtlen vist nii. Saaks tegevust ja see mõttetu passimine ( mis kestab veel 2 nädalat) lõppeks.

Ma tahan karjuda.

Kuradi sünnipäev tuleb ka kohe. Raisk!

Jälle kord üks magamata öö

Täiesti hull. Ma enam ei jaksa. Eile otsustasime kalli elukaaslasega vara magama minna. Nii 1 ajal. (tavaline kell 3-4) Kuni kella 5ni vaatasin ma iga poole tunni tagant kella. Peale seda ilmselt magasin natuke ja kella 8 ajal hakkasid meie alumised naabrid haamriga vastu seinu kopsima. Närvi ajab. Siis veel mingi 10 ajal mingid lapsed kilkasid all ja mängisid peitust. Teatavasti on meil sisehooviga maja, kus kõik lärm ülesse on väga hästi kuulda. (alla ka, aga see on teine probleem juba) No ja nii ma siis olengi maganud mingi 2-3 tundi (tavaline 10-12) ja mõtteid enam peas pole, sest eile öösel sai kogu mu elu läbi võetud - mis tähendab siis et mul pole vist eriti põnev elu olnud;)
Ma nüüd ei teagi, kas minna apteeki osta palderjani, kerget unerohtu või hakata iga õhtu jooma. Mitte ükski neist variantidest ei ole eriti ahvatlev. Homse eksami eel on see variant et kas ma magaks sisse või läheks pohmakaga. No tääänks. Vaatab, mis saab.

Andke und! (normaalsel kella ajal)

PS: majanduse tulemused võiksid tulla, siis saaks kas kiruda või rõõmustada et ma läbi sain.

Tahaks kaugele saarele lennata ära....

Käes on see aeg, kus mul on niii niii suur tahtmine minna kuskile kaugele paariks nädalaks (nädalast piisaks ka tegelikult) . Minu arvates tuleb selline rõhuv äraminemisetunne iga aasta vähemalt kaks korda. Kuskile palmi alla päevitama, ujuma ning kokteile limpsima või siis kuskile kultuuri ja elu ahmima, aga kindel on see, et ära!

Reaalsus on aga selline, et mul ei ole kuskilt võtta seda raha. Aega oleks. Peale 24 jaanuari kuni 12 veebruarini on teoreetiliselt vaba. (V.a 7veebruaril tõenäoliselt majanduse järeleksam). Ah. Ma ei mõtle enam sellele, ma vähemalt püüan. (Faking rahaaaa...)

Täna oli jälle eksam. Ma pole oma arvates selle aasta algusest muud teinud kui õppinud, lugenud, sööönud, püüdnud magama jääda, maganud. Eraelu = 0. Rõõmustuju = 0,5 (vahel harva kui oma kallite totudega koos olen) Peavalu = triljon jne jne:D

Minu rõõmus elu:D Ma isegi ei saa enam aru. Blaah ja varsti tuleb sünnipäev ning selleks peaks midagi orgunnima, sest kõik tahavad AGA saage aru, mul ei ole kuskil pidada, mul ei ole raha mille eest pidada, mul ei ole tuju kõikide tuju üleval hoida jne

Tegelt on kõik korras... NOOOOOOOOOT

PS: 3 veebruar vilistlaste pidu:D:D:D:D:D

elu-on-nõme-punkt-komm

Ma mossitan. Täna on mingi nõme reede. Jne