Oeh

Ma olen nii väsinud. Mitte füüsiliselt vaid emotsionaalselt. Kõik need peod (homme sugulastega saab loodetavasti kõik läbi), probleemid, probleemid, probleemid: Naised, mehed, lapsed, raha, endised mehed, endised naised, vanad kooliasjad, kadedus jne jne

Ma sain teada ka seda, et ma ei tunne inimesi ikka üldse. Ma olen pettunud endas. Ma tahaks tunda viha mitte nördimust ja ma tahaks asjad selgeks rääkida, aga seda ei juhtu.

Täna tundsin ma esimest korda kuidas mu süda valutab (mitte armastusvalust või mida iganes vaid see tõsine valu) ning ehmatasin ära.

Ma olen nii segaduses ja ei tea kust alustada, et kõik oleks parem ning mitte ainult mul!

Minust

Üks tuttav ütles täna minu kohta nii...
"Mulle tundub, et sa arvad maailmast paremini kui endast."

See ei ole tegelikult tõsi. Ma arvan, et kõik on jama;)