Natuke nukker või nii
Ma vaatasin just Roswelli viimased osad ära. Kurb! Liz ja Max on nii ilus paar, mis siis et ainult sarjas. Ah..ma nutsin ja nüüd ongi selline nukker tuju. Nemad lõpetasid keskkooli ära ja läksid minema. Kõik koos. Aga mina jätan kogu oma senise elu siia linna ja lähen minema.
See ei loe, et Tartu asub ainult 180km Tallinnast, aga see on suuuuuur vahe. Ma ei maga enam oma ilusas sinises toas, oma voodis..mul ei ole ema kõrval toas, kelle kaissu ma võin juttu ajama minna ja tuge leida. Minust üle tee ja natuke edasi ei ela sõbrannad, kelle koju ma leiaks pimedast peast ka üles. Enam ei liigu ma ringi Mustamäe tänavatel ja ei kohtu enam üldse inimestega, kellega varem suhtlesin. Enam ma ei kiru igapäev õpetajaid ja kontrolltöid ja miks ma pean kell 7 üles tõusma. (Nüüd kirun õppejõudusid ja sessi jne). Ma ei jaluta peaaegu iga peäv sama teed pidi kooli ja koju. Ma olen selles armsas majas veetnud 11a oma elust ja kui ma mõtlen sellepeale, et selle aasta esimesel septembril ei oodata mind kuskil:( Appi, kui imelikud on asjad, mida sa igatsema hakkad. Mul on ükskõik..ma tahaks veel ühe aasta kiruda Veiksi ja matemaatikat ja et kõik on perrssses ja sitasti, kuigi tegelt midagi hullu ei ole. No ma ju tahan istuda oma klassikaaslastega ja teha nalja ja vaadata ümber nägusid, keda ma olen 3 aastat näinud. Ma tahan... aga enam mitte mitttttte mittttte kunagi ma ei saa seda. (Ma just preagu ei kiitnud kooli:D te kujutate ette asju;P)
Mulle tuleb jälle meelde nii palju millest ma loobun. Ja sõbrad. Nagu Kixa ütles..nüüd kui ma kaugel olen, saan teada, kes on mu tõelised sõbrad ja kes ei ole. Niiet vaadake ette, kui te minust kaugeks jääte, siis te ei armastagi mind tegelikult.
Mul tuli jälle kartus peale. Ma ei taha kellestki ilma jääda. Ma ei suudaks seda taluda:( Minu tupsununnud on kõige paremad ja jäävad selleks. Ilmselt ma leian endale ka tartust mõne sõbra, aga inimesed kellega ma olen oma elu kõige raskemad ajad veetnud, jäävad hinge alatiseks.
Samas on alati võimalus, et ma feilin sajaga ja olen varsti Tallinnas tagasi... sest võibolla olen ma feilier;)
1 Comments:
aga äkki alles kõige kõige raskemad ajad tulevad. ja sõbrad kes tekivad seal, saavad paremateks sõpradeks kui meie kõik siin? arvad, et keskkool ongi elu kõige raskem aeg. et sinna on kõige raskem jõuda?:)
a tegelikult, chill:) just kidding;)
Postita kommentaar
<< Home