Suhted

Tänase päeva märksõnaks võiks olla suhted küll. Jälle meie sõpruskonnas üks paar, keda enam pole. Etu ja Getto läksid lahku. Jällegi mitte minu lugu rääkida...aga see tekitab küsimuse, et kes on järgmised?
Suhete purunemine on raske. Muidugi eelkõige kahele osapoolele, aga samas ka sõpradele. Kui on mõlemaga head suhted, siis peab ju otsustama kummaga paremad jne, sest paratamatult ei saa enam mõnda aega mõlemat kaasata (koos) üritustesse. Ma vist ei oska seda hästi seletada. Samamoodi on ju mitte ainult, et sõbrad mõtlevad, et neile mitte haiget teha, siis ka need kaks peavad nüüüd mõtlema, et ahhahh...tema oli minu sõber ja siis tema nagu rohkem teise poole. Ma ei tea, aga nii tegelt on...paratamatult ja kes tahab vastu väita, siis erandid kinnitavad reeglit. Mina mõtlen küll nii. Ei tahaks nii, aga midagi pole parata.
Siis kui suhe lahku läheb siis tekib ka mõte, et no pidin ma ennast sellesse jamasse segama. Kui on paar kuud kestnud, siis tavaliselt pole hullu (on alati erandeid), aga aasta-aastatega - raisatud aeg?? Nii mina näiteks ei mõtle. Iga suhe õpetab ja annab midagi, võtab ka... valu on ju ja tunded ka tavaliselt mingil määral. Samas õnnelikud hetked on väärt neid, mis me veedame kurvastades.
Suhetest ei saa eemale hoida. Mõtled küll, et niii... nüüd mingi pool aastat võiks üksi olla. Sittagi. Tuleb jälle keegi, kes on kena/tore/sõbralik/mõnus jne ning oledki samas lõksus tagasi. Tunnete allasurumine on mõttetu enesele keeramine ja samas suhe võib ka olla mitte just kõige parem variant, aga tuleb ju riskida, kes seda ei tee, see shampust ei joo ( mitte et meile eriti maitsekski shampus).
Tegelt kõige kurvem on see, et inimesed said jälle haiget ja sa pead kuidagi neid lohutama. Sõnu on ju nii raske leida. Ilma midagi ütlemata ka päriselt ei saa. Ma olen märganud, et sellistes olukordades hakkan ma lolli mängima. Ma ei või kannatada, et inimesed on kurvad, eriti need, kellest ma väga hoolin. Nad peavad naeratama. Naer aitab. Ma ei tea, kas see on vale, aga ma lihtsalt ei oska muud moodi. Mind isiklikult ajaks küll närvi, kui keegi hakkaks minu kõrval targutama, et "Jaajaa, mul oli ka niii!" või "Ma tean kuidas sa tunned ja nii nüüd peaksid tegema nii.." jne jne. No miks:D Elu on nõme ja me kõik teame seda. On halvad ajad ja veel halvemad ja siis on mõni parem päev. SEE ON ELUUU.
Ma ei viitsi targutada:P

Täna tõusin ma jälle mingi peale kahte ja siis vaatasime vennaga Stargate'i uut osa. Mitte midagi erilist Jack võiks tagasi tulla:P Ma hakkasin ka Greys' Anatomy esimest hooaega tõmbama, aga see tuleb nii vaking aelgaselt, et hea kui ma viieteist aasta pärast seda näen. Kirjutasin enamik oma pilte suure toa arvutist plaadi peale ja Miku sai endale sitaks vaba ruumi ja oli üliõnnelik. Poiss saab jälle mänge tõmmata. Mingi kell helistas mulle Etu ja siis istusime vihma sajus tema lillas golfis ja rääkisime juttu või niii. Mingi aeg helistas Karin ja ta tuli ka. Me läksime korraks siis üles ja ma panin riidesse end normaalselt. Tüdrukud viisid mu jälle kodust ära. Seekord läksime Karini juurde. tegime teed ja mina küpsetasin ube ning mängisime maailmaimede mängu ning ma kaotasin sajaga:P Supermodellide finaali vaatasime ka telekast. Karin võitis:P Tähendab Karin sai "Americas' Next Top Tree Humper" tiitli:D (K)
Siis tulime Etuga ära. Lilla golfiga:P Tõi mu koju ning nüüd ma istun siin ja blogin jällekord:D

Neid suhetega seotud mõtteid tuleb mul järjestning ikka veel ja kõikidele tahaks nagu vastuse leida, aga see polegi vist võimalik. Tuleb ise kogeda.



Me elame asjad läbi, õpime, nutame, naerame ja elame edasi. Selline on see imelik maailm, kus me elame.