Reisile

Nii nüüd on kindel, et 02.03 - 08.03.2008 olen mina sellises toredas riigis nagu seda on Serbia. Ema on mitte nüüd päris paanikas, aga ikka suhteliselt mures. Vanavanematele ei saanud nädalavahetusel külla minna, sest äkki oleks maininud kogemata, et ma sõidan ära ja siis oleks nemad ka muretsema hakanud. Mul on väga teadlik perekond, kes muretseb maailmas toimuva pärast. Mina eriti ei muretse. Või noh eile kui üks õppejõud, kes peaks olema suhteliselt tolerantne ja harjunud asjadega ütles, et mina sinna küll ei soovitaks minna, siis korraks süda vajus saapa säärde, aga see oli õnneks mööduv.
Eile siis kirjutasime lepingutele alla ja peale seda läksime kinno "Värdjad" filmi vaatama. See oli kergelt öeldes imelik film. 30. aastaks oli Suurbritannias keelatud (vabandust, Ühendkuningriigis) ja pidi olema õudukas. Näidati kääbuseid, inimesi kellel polnud jäsemeid ja üldse neid tüüpe, kes vanasti tsirkusega ringi rändasid. Minu jaoks ei olnud õudne, aga tore ei olnud ka neid vaadata.
Üldiselt tuleks nüüd planeerida järgmine reis. Kuidas siis nii saab, et kuhugi pole minekut planeeritud? Igatahes mingi projekti võiks kirjutada. Peaks mõne huvitava maaga kontakte looma.
Ei noh, eks siis kirjutan kunagi jälle. Vist.

Mida rohkemb kassi söödetas, seda hooletumb elu om rottel

Mu blogi tänase pealkirja tähenduse võivad kõik ise väljamõelda.
Ma olen väsinud. On olnud toredad kaks õhtut, aga ma olen ikkagist väsinud. Nädalavahetusel tuleb palju asju teha ja tubli olla, aga ei ole sellist energiat küll praegu. Mitte, et midagi halvasti veel oleks - ooo, ei - lihtsalt väsimus.
Täna nägin Potsu kahepäevase pisipoja ka ära. Ta oli ikka nii väike ja väeti. Tahaks öelda, et respect vapratele vanematele ja pidagu vastu:) Nimi on teada, aga meile veel ei avalikustatud. Naerda sai ka jälle oma kallitega. Nii peabki!
Aaa ja siis Tartu ühistranspordi liinid on täiesti hämmastavate marsruutidega. Kui ma sõitsin Potsu juurde mingi ee...10 minutit siis tagasi koju läks aega oma 35 minutit (sama nr buss oli). Tutvu Tartuga ring:D
Rohkem nagu ei tahtnudki midagi öelda.

tere tulemast maailma

Eilse päeva märksõna on minu jaoks sünd. Kell 13: 08 sündis siia maailma uus Raju poiss. Palju õnne Mikule ja Potsule väikese poja ja Kristofer-Mirkole väikese venna puhul. Teiseks sünniks oli siis Kosovo riik. Mu ema on nii närvis, sest Serbia reis on silme ees. Eks näis, mis saab!

time passes by

Ma avastasin, et mu blogi on täitsa unarusse jäänud. Selleks, et siia kirjutada peab olema mingi kindel tuju ja seda pole juba pikka aega olnud.
Vahepeal tegin tööd kuukese ja seal sain jällekord palju tuttavaid, nalja, tantsu, juua. Venelaste peod olid eriti koomilised ja meie lõbus töine seltskond sai nii raha kui ka kõhulihaste trenni.
Vanemaks sain ka, aga ega see tunda ei anna. Ma ikka sama kõbus veel.

Põhiline märksõna on viimasel ajal reisimine. Me käisime kolmese bobitiimiga Egiptuses, Sharm El Sheikis. Külastasime peale turismipiirkonna ka Kairot ja püramiide. Kairo oli ikka omaette shokk. Linn, kus ametlikult on vist kuskil 17-18 miljonit inimest, kuid meile öeldi, et ilmselt seal on rahvast tegelikult üle 30miljoni. See on Eesti rahva koguarvust juba mitmeidmitmeid kordi rohkem. Vaesust oli igal pool. Linnale lähenedes oli näha, kuidas seal on sudupilv ümber. Selline oli siis mustuse osa. Peale ringi käimist nuusates tuli ninast puhast tolmu. Kopsudel oli pidupäev vist. Kairo muuseumis ringi vaadates tekkis tunne, et tahakski sinna jääda. Aega oli liiga vähe. Samas mainis meie giid, et kui seal kõiki esemed vaadata pool minutit ja tahad kõiki asju vaadata , võtab see aega oma paar kuud. Vaaraod ja kõik sellega seonduv on mind alati intrigeerinud. Väiksena oli mu põhilugemisvaras kõikvõimalike vaaraode elulood :) Püramiidid olid võimsad, aga ma natuke pettusin. Millegi pärast on mulle jäänud mulje, et püramiidid on küll Kairo lähedal, aga piisavalt eemal, et oleks kõrbes. Seal juures oli liiga palju inimesi, Kairo oli liiga lähedal ja mul ei tekkinud päris seda tunnet, et wauuuu. Tegelikult käia 5000aastat vanas ehitises sees ja turnida selle otsas on ikka midagi võimsat. Ma oleks tahtnud neid näha siis kui nad ehitati... oi jah.
Egiptuse mehed ehmatasid mind alguses ära. Kõik tahavad sinuga rääkida ja põhiküsimused on . Hello what is your name? where do you come from? (lugeda kõike muidugi sellise araabia aksendiga). Paljud teadsid vastu öelda kui me mainisime, et me oleme Eestist. "Tere, tere - vanakere" Imelik. Kõik tuututasid ja liiklus on ikka hullumeelne. Taksoga sõites oli kahe realisel teel millegi pärast neli rida. Kahe suure veoatuo vahelt kihutati läbi 120km/h. Linnas on neil kiirusepiirang 60 tegelikult, mida mitte keegi ei jälgi. Lõpuks harjusime ära nii meestega, kellele lihtsalt naeratasime ja taksodes mainisime kohe, et liiga kiiresti pole vaja. Taksod on muideks seal väga odavad. Kõik otsad saime nii 20krooniga sõidetud ja need vahemaad ei olnud lühikesed. Tegelikult oli seal nii palju elamusi, et ma võikski rääkima jääda. Oli kogemus omaette. Põhiline on, et sai sooja ja päikest ning snorgeldada (uus lemmiktegevus).
Kooliga on nii, et 36 AP'd ja esseesid, uurimustöid ja asju kui palju. Saan hakkama, loodetavasti!
Üks reis on veel plaanis kohe, aga sellest siis kui kõik päris kindel on.
Pidusid on juba olnud. Kolmapäevane RT pidu oli super hea. Eile käisime The Suni kuulamas, mis rahvale ikka ülihästi peale läheb. Meie olime sellised neutraalsed kommenteerijad seekord. Hahaaa. Nalja peab ka saama ju.