Ja nii ta ongi.

Tahtsin öelda, et nägemist. 5,5 tunni pärast pean olema lennujaamas. Magama ei saa vist veel nii pea. Ärge muretsege, tagasi tulen ma kindlasti, sest umbrohi ei hävine. Nii kaua olge lõbusad!

Reisile

Nii nüüd on kindel, et 02.03 - 08.03.2008 olen mina sellises toredas riigis nagu seda on Serbia. Ema on mitte nüüd päris paanikas, aga ikka suhteliselt mures. Vanavanematele ei saanud nädalavahetusel külla minna, sest äkki oleks maininud kogemata, et ma sõidan ära ja siis oleks nemad ka muretsema hakanud. Mul on väga teadlik perekond, kes muretseb maailmas toimuva pärast. Mina eriti ei muretse. Või noh eile kui üks õppejõud, kes peaks olema suhteliselt tolerantne ja harjunud asjadega ütles, et mina sinna küll ei soovitaks minna, siis korraks süda vajus saapa säärde, aga see oli õnneks mööduv.
Eile siis kirjutasime lepingutele alla ja peale seda läksime kinno "Värdjad" filmi vaatama. See oli kergelt öeldes imelik film. 30. aastaks oli Suurbritannias keelatud (vabandust, Ühendkuningriigis) ja pidi olema õudukas. Näidati kääbuseid, inimesi kellel polnud jäsemeid ja üldse neid tüüpe, kes vanasti tsirkusega ringi rändasid. Minu jaoks ei olnud õudne, aga tore ei olnud ka neid vaadata.
Üldiselt tuleks nüüd planeerida järgmine reis. Kuidas siis nii saab, et kuhugi pole minekut planeeritud? Igatahes mingi projekti võiks kirjutada. Peaks mõne huvitava maaga kontakte looma.
Ei noh, eks siis kirjutan kunagi jälle. Vist.

korraks oli nii hea:)

Pulmas käidud, Saaremaal oldud ja minu üllatuseks (aga suureks rõõmuks) ka Hiiumaale sattutud.
Laupäeva varavara hommikul hakkas sõit Virtsu sadama poole. Ma olin kell 7 hommikul helistanud 11minutit järjest A.le et ta jalad alla võtaks, aga ta ei kuulnud telefonihelinat???? Mõni inimene magab tõesti nagu surnu. Igatahes sattusin ma korraks paanikasse, aga polnud hullu, kõik lahenes. Ülesõit kujunes kuidagi väga naljakaks. Võibolla seetõttu, et kell oli 11 ja me (mina, Sirka, Kixa ja Karin) võtsime oma päeva esimesed siidrid:D
Kuressaares otsisime kaua normaalset lillepoodi. Sattusime selle linna selveris maailma kõige ebaviisakama lillemüüa otsa. Igatahes peale otsimist, leidsime me laheda ja suure lillepoe, mis meeldib ka ilmselt J. Partsile, sest tema oli ka seal oma elukaaslasega (klatsi ka ikka vahepeal) ja kus olid imetoredad müüad ja nad tegid meile pooletunniga suure liiliatest ja gerberatest kimbu.
Mustjala Anna kirik, kus laulatus toimus oli palju väiksem ja rääbakam kui ma arvasin, aga siiski selline armas. Ja nüüd põhiline - Katu oli maailma kõige ilusam pruut...no päriselt ka...lihtsalt sure kadedusest maha!!!!!!!!!
Pulmakaravanis oli umbes miljon autot ja oi ma sain tuututada. Pulmapidu oli nagu õige pidu olema peab. Sai viina, süüa, tantsida, näidelda, naerda, viktoriinis pulmaviin võidetud jne jne:) palju pilte, naeru ja õnne.
Järgmine hommik oli mõnel hea olla, mõnel natuke halvem, aga meil läks asi kiireks ja siidrid kaasa ning Hiiumaa poole:) jälle hommikul zvipsis aga rahul. Hiiumaal põrutasime Kristjani ja Sirkaga ringi ja maandusime millalgi õhtul Krissu vanemate poole ja seal sai grillitud ja nillitud ja tsillitud või kuidas iganes see popp pole:D ÖÖ veetsime lakas:P
Teisipäeva päeval sain ma lõpuks Kassarisse ja seal veetsin päevad süües, marju suhu noppides, maja värvides, lõket tehes, GTA san andreast mängides, sugulastega rääkides ja rahus olles. Ah, ma juba nii tahan tagasi.
Homme tööle ja tundub, et pobleeme seal jätkub..eks näis kaua mu närvid vastu peavad! Üks on kindel, 20augustist olen ma vaba (vähemalt praeguste plaanide kohaselt)!
Nüüd ma ootan veel viimased pildid ära ja siis lähen unenägude maaale. Loodetavasti tuleb uni kiiremini kui eile... raske on vähelda.