Kas teie mäletate, milline oli teie ümbruskond ja sõpruskond, kui te olite 13-16. Mina võin öelda, et ma mäletan veel:P
Praegu ma näen, et palju ei ole muutnud nende aastatega (mitte, et ma jube vana oleks, aga siiski). Ikka on tüdrukutel hirm oma poistest sõprade pärast, kes oma nn "tulevat mehelikkust" peavad kaitsma. Mina nägin ka seda nooruses. Kõik tundus palju teistsugusem siis... oluline oli see, et kes kellega käis, kes keda pettis, kes kellele haiget tegi, kes peksa sai, kus ja kelle vahel on strelka, kes omavahel tülis on... ma ei tea, preagu mõeldes oli see kõik ju nii tühine, aga oleks võinud ka väga halvasti lõppeda.
Noored poisid on kõigeks võimelised ja ma olen selles päris kindel. Kui nad leiavad endale valed sõbrad ja hoiavad nendega kokku. See toob nii palju jama kaasa ja nad ei kuula "meid tüdrukuid", kes asjadest midagi ei tea, sest me ei kakle rusikatega ja ei kolgi üksteist. Mõned mu nn sõbrad tegid asju, mille peale ma ei taha mõelda. Mitte, et ma ise oleks kaasa löönud või pealt näinud vaid kuuldused jõudsid alati minu kõrva. Millegi pärast olin ma tüdruk, keda usaldati, aga teati, et ma olen "hea tüdruk", kes ei taha tegelikult seda teada.
See noorte elu on ikka tegelikult palju raskem, kui vanemad ettekujutavad või mäletavad. Ma isegi ei oska seda kirjeldada, aga kui mu täditütar jälle midagi räägib, sisi tuleb kõik vaikselt meelde ja see tunne ei ole alati hea. Ma lihtsalt tahan teda koguaeg kaitsta ja öelda, et "Kallike hoia neist ja neist eemale", kuigi ma tean, et see on võimatu, ma ise olin ka kunagi ju kaudselt seltskonnas, kus olid "pahad poisid". Jõhker on see maailm. Sul on tõesti vahest surmahirm ja tavaliselt mitte enda vaid teiste pärast.
Samas asjal oli ka hea külg. Mustamäe on nii väike, et kõik teavad, kes on kelle sõber ja kellest tuleb eemale hoida ning kes keda kaitseb. Ma võin ausalt öelda, et kui ma veel mustamäe rahvaga suhtlesin tundisin ma end Mustakal liikudes turvaliselt. Praegu enam mitte nii väga. Mingitest teatud kohtadest hoiad ikka eemale ja lihtsalt, preagu on kõik teistmoodi.
Ma loodan, et kui peaks kunagi tulema selline aeg, kus minul äkki on kunagi ka endal laps (mis loodetavasti on kunagi palju hiljem), siis ma pean meeles, mida mina tundsin sel raskel ajal.
Tegelt on see nii keeruline, et ma ei saanud sellest siis aru ega saa ka preagu!

PS: Minu alumistel naabritel on väga aktiivne ja valju suguelu!

Ma sain lõpuks kätte Stargate Atlantise esimese hooaja ja esimesed kaks osa vaatasime vennaga ära. See on palju hirmsam:P Pahad, kes söövad inimesi ja näevad välja nagu vampiirzombirobotidkesparanevadkohehaavadestjaneideioleeritilihtnetappa, aga samas Atlantis ja see tohutu ookean on väga kihvt. No eks näis, mis see sari edaspidi toob:P

Raamatukogus käisin ja võtsin isegi ühe raamatu, mis võib kasulik olla, aga ma ei ütle, mis see on , sest muidu te hakate naerma:D mina küll hakkaks;)
Sain täna ka muskaga kokku ja alguses käisime kahekesi kohvi joomas, siis helistas mulle Etu, et nad hängivad Jaani ees Karini ja Jänxziga. No sõitsime sinna ja mingi ajapärast tulid ka Miki (suur poiss, aga loll- ta ise ütles seda) ja Tõnis (kellel baidevei on uuskolenaine nagu kuulda on).
Jänku püüdis mind Riffi minema veenda, aga ma ei viitsinud. Ilmselt on klubipäev reedel ja järgmine kolmapäev (HeadaedaTallinnpiduRiffis)
Istusime ja lollitasime Jaani ees, nägime korra ka Taavit ning siis sõitsime kolme autuga, et ikka kuulid olla Rääku. Ja autojutt võis alata, sest nagu välja tuli on/või siis nüüdseks oli...täna Streetrace kuskil. Tõnis ja Miki muidugi jooksid kohe:P Vanad autopeded (kasutavad sumbutit chopkana;P)! Karin ja Etu läksid ka koju ära peale kohvi ja teed ning nii jäimegi mina, Alex ja Jänxz. Mina tahtsin koju ja Alex läks Jänksuga ka SR'le. Ja nagu oligi kõik... vaatasime vennaga Stargate ja nüüd mul on jälle kõht tühi. Üks tavaline päev.
Homme ma PEAN pakkima!