Paanikahäire

Paanikahäire põhiliseks iseärasuseks on korduvad rasked ärevushood e. paanikahood, mis ei ole seotud mingi kindla situatsiooni või muude välistingimustega ning seetõttu on subjektile ootamatud ja prognoosimatud.
1) Ärevuse sümptomid võivad varieeruda, tavalised on ootamatu algusega
südamekloppimine,
valu rindkeres,
lämbumistunne,
nõrkus- ja ebareaalsustunne
depersonalisatsiooni või derealisatsiooni sümptomid
peaaegu alati esineb surmahirm, hirm kaotada kontroll enese üle või hulluks minna.
2) hood kestavad tavaliselt minuteid, vahel ka kauem.
3) hoogude sagedus ja häire kulg on varieeruvad.
4) paanikahoo ajal tugevnevad hirm ja vegetatiivsed sümptomid sedavõrd, et patsient enamasti katkestab käimasoleva tegevuse ja põgeneb situatsioonist.
5) kui hoog tekib mingis spetsiifilises situatsioonis, nagu rahvahulgad, võib patsient hiljem hakata seda situatsiooni vältima. (s. t. lisandub agorafoobia).
6) Sagedased ja ettearvamata paanikahood põhjustavad hirmu üksinda jäämise või avalikesse kohtadesse mineku ees (sekundaarne agorafoobia).
7) Sageli lisandub püsiv hirm paanikahoogude kordumise ees.

Miks ma sellest kirjutan on sellepärast, et see on uus popp nähtus ning asjade väga halva kokkulangemise tõttu oli mul selline "haigusnäht" eile!
Kui keegi juhtus lugema või uudistest kuulma, et nelja poissi pussitati laupäev vastu pühapäev ühel peol ja üks neist suri, siis võtke teadiseks, et üks oli mu täditütre väga hea sõber ja ta suri mu täditütre käte vahel. Ühte poissi tean ma ka isiklikult.
Ja eelmine hommik oli mulle räägitud ühe tüdruku enesetapust. Mu enda kujutlusvõime lisandus üksinda olekule ja nii see läkski. Kuidas reaalne elu nii lähedale on tulnud?? Kõik see tekitab ikka veel tekitab mulle külmavärinaid! Kas te kujutate ette, mis selline asi teeb ühe 15-aastase tüdruku psüühhikaga, kui mina juba nii messed-up olen?