õudukas vol 3

Ma olen vihane, kurb, paanikas, närvis, nutune - kõik korraga. Ma tõsiselt kardan.
Kell 12 olin korra töövestlusel ja see hetk oli rahvusraamatukogu ees umbes 100 inimest. Oli pingeline, aga mitte midagi hullu. Vahepeal saadeti hunnik kirju, et kogunege, teine hunnike et ärge alluge provokatsioonile... no kui ma poleks pidanud siis ma polekski läinud linna...aga...
Kell 18 kui ma teist korda linna läksin, proovipäevale, siis oli hunnik mingisuguseid 15aastaseid Eesti lippudega. Miks kallid noored idioodid? MIKS? Tööl oli minimaalselt rahvast umbes üks inimene teenindaja kohta. Kella 21.30 oli rahulik ja vaikne. Vaikus enne tormi. Kella 22 paiku pidime ära saama, aga siis hakkas pihta. Kõigepealt jooksid mitmed- mitmed kümned meie akendest mööda, siis oli näha politseid...mingi aja pärast seisis märulipolitsei meie akende all. Järsku jooksid nad Viru väljakule välja ja läks actioniks. See, mis me nägime oli hullemast hullem...rahvas tormas, paugud käisid, soomustatud veekahur... appi...me olime põhimõtteliselt sealt lõksus. Mingi veidike rahulikum hetk, tormasime uksest välja, autosse, gaas põhja ja koju. Mind pandi peatuses maha ja ma jooksin koju...trepist ülesse jooksin ka...panin ukse selja tagant kinni ja ohkasin.. Siin on turvaline...AGA KUI KAUAKS? Praegu on rahutused Tallinnast jõudnud Jõhvi, kus elavad mu vanavanemad, Kohtla - Järvele... See vist ei lõppegi.
Öine liikumisekeeld, pisargaas ja äärmuslikud meetodid kasutusele...siin ei ole enam mingit leebet varianti...
Mul ei ole sõnu. Keegi ei tule appi ka.