õudukas vol 3

Ma olen vihane, kurb, paanikas, närvis, nutune - kõik korraga. Ma tõsiselt kardan.
Kell 12 olin korra töövestlusel ja see hetk oli rahvusraamatukogu ees umbes 100 inimest. Oli pingeline, aga mitte midagi hullu. Vahepeal saadeti hunnik kirju, et kogunege, teine hunnike et ärge alluge provokatsioonile... no kui ma poleks pidanud siis ma polekski läinud linna...aga...
Kell 18 kui ma teist korda linna läksin, proovipäevale, siis oli hunnik mingisuguseid 15aastaseid Eesti lippudega. Miks kallid noored idioodid? MIKS? Tööl oli minimaalselt rahvast umbes üks inimene teenindaja kohta. Kella 21.30 oli rahulik ja vaikne. Vaikus enne tormi. Kella 22 paiku pidime ära saama, aga siis hakkas pihta. Kõigepealt jooksid mitmed- mitmed kümned meie akendest mööda, siis oli näha politseid...mingi aja pärast seisis märulipolitsei meie akende all. Järsku jooksid nad Viru väljakule välja ja läks actioniks. See, mis me nägime oli hullemast hullem...rahvas tormas, paugud käisid, soomustatud veekahur... appi...me olime põhimõtteliselt sealt lõksus. Mingi veidike rahulikum hetk, tormasime uksest välja, autosse, gaas põhja ja koju. Mind pandi peatuses maha ja ma jooksin koju...trepist ülesse jooksin ka...panin ukse selja tagant kinni ja ohkasin.. Siin on turvaline...AGA KUI KAUAKS? Praegu on rahutused Tallinnast jõudnud Jõhvi, kus elavad mu vanavanemad, Kohtla - Järvele... See vist ei lõppegi.
Öine liikumisekeeld, pisargaas ja äärmuslikud meetodid kasutusele...siin ei ole enam mingit leebet varianti...
Mul ei ole sõnu. Keegi ei tule appi ka.

I still can't believe it!

Eilsest nii palju, et kella 22 paiku sattusime me Sirka uue autoga ja tsikkidega Kosmose juurde. Ma jõudsin kodus olla ainult 10minutit ja seetõttu polnud õrna aimugi, kui palju rahvast seal on ja mis teed kõik kinni on, muidu oleksime sealt kaugele hoidnud. (Tegelikult põhjus miks me üldse linna läksime oli, et Kristjanile auto viia, sest tal tööpäev pidi lõppema alles peale 2te.) Kosmose juurde jõudsime ja see shokk, mis meid valdas kui me seda rahvahulka nägime, see on kirjeldamatu. Kiire tagasipööre ja teist kaudu Radissoni juurde. Kristjan polnud sündmustest midagi kuulnud, sest ta oli päev läbi rassinud ja tassinud. Kõik hotellikliendid olid ju kohapeal, sest neid hoiatati välja minemise eest. Meie jäime kesklinna lähedale ühte baari istuma, mis oli Radissonist mingi paari minuti tee. Asjade arenedes kasvas ka hirm, baaris näidati vahepeal ETVd ja ülekannet kohapealt. Rahvas aeti Tõnismäelt minema ja nad hakkasid märatsedes liikuma -meie suunas. Kõik välismaalased kadusid baarist (turvalisse hotelli peitu, baaridaaid tõid igaks juhuks arved lauda) ja sellepeale otsustasime meie, et oleks aeg suunduda Radissoni Lounge'i, mis on kõrgel kõrgel ja turvaline. Istusime seal, vahepeal vaatasime uudiseid, käisime suurel rõdul vaatamas, mis toimub. Isegi seal kõrgel oli kuulda hõikeid, huilgeid ja seda lärmi... politseiautode vilkureid võis näha pea iga nurga peal. Samal ajal istus hunnik inglasi lounge'is sees jõid, lällasid ja olid õnnelikud. Hullumaja... segane, vastik, mõttetu.... ja kõik mille pärast? Laamendajad olid mingid nolgid, kes ei tea mis on fasism, ei mäleta Nõukogude aega ja on lihtsalt purjus VÄRDJAD.
Minu kallis armas kodulinn Tallinn ei ole enam kunagi seesama. Minu arvates võivad kõik väljaspoolt Tallinna pärit inimesed (ja ka tallinlased ise) rääkida, et siin linnas on venelaste ja eestlaste suhted koguaeg käes ära olnud, aga nii see ei olei. Ma olen siin linnas elanud 20 aastat ja ainukesed kähmlused, mida mina näinud olen, on sellesama Pronkssõduri pärast või siis on kuskil paar teismelist purjuspeaga kaklema läinud. Mustamäel on alati olnud selline vaikimisi austamine. Üks ei puudu ühte, teine teist. Kaklusi toimub ikak vahest harva noorte seas (nii eestlaste endi kui vahest ka venelastega), aga see on mööduv, väike ja tegelikult lihtsalt mingisugune noorte kihku täis poiste oskamatus kuidagi muud moodi suhelda.
Täna kui ma sõitsin kella 12 ajal linna poole oli rahvusraamatukogu juures juba kuskil 100 inimest. Mind ei huvita, kas nad olid venelased või eestlased või kes iganes, aga nende inimeste mõistust tahaks kontrollida. Vastik, see kõik on nii tohutult vastik ja rõhuv. Kui sa ikka istud kell 4 öösel oma emaga üleval ja arutad, et kui jube see kõik on, siis on midagi ikka väga väga korrast ära. Mulle ikka ei jõua kohale. Kas ma siis pean nüüd iga kord kartma kui ma välja lähen? Kas ma ei tohigi enam kell 3-4-5öösel jalutada rahulikult linnast koju või ka Mustamäe vahel? Ma lähen täna proovipäevale Roosikrantsi tänavale see on Pärnu maantee ja Tõnismäe vahel täpselt. Kas ma pean minema sinna kartuses, et öösel läheb kõik jälle hulluks?
Ma lihtsalt ei oska öelda kui raske tunne mul sees on selle kõigepärast. Ma isegi ei oska kedagi süüdistada. Lihtne on ju öelda Ansip on loll, Savisaar on loll, venelased on lollid, eestlased on lollid...
Ma loodan, et täna midagi sellist ei kordu. Liiga paljud minu tuttavatest on täna kesk- ja vanalinnas tööl. Kaasa arvatud mina. Võehhh...

Kas ma olen ikka Eestis?:S

Kell on pool 5 ja ma pole veel magama jõudnud.Veetsin viimased mitumitu tundi kesklinnas, aga sellest homme või millalgi. Paari tunni pärast on mul Tõnismäega põhimõtteliselt paralleelsel tänaval tööintervjuu. Pärnu mnt alates Kosmosest kuni Draamateatrini on maatasa. Ma räägin teile parem homme, kuidas see kõik toimus aga põhiline on see, et ma kardan Eesti pärast ja eestlaste pärast ja normaalsete venelaste pärast (kes ei olnud täna/eile Tõnismäel).

SEE EI OLE JU PÄRISELT:S

ja nii see varsti algab

Järgmine nädal on selleks ajaks mu kevadsemestri esimene eksam läbi (ja loodetavasti ka edukalt sooritatud). Eksameid on kokku 7 niiet arvake ära, kas saab lõbus olema või jaaa. Pluss on siis kahes aines uurimustööd ja veel paar esseed ning mis kõik veel. Ahjaa.. ma lähen homme ja esmaspäeval tööintervjuule ja kui "veab" siis olen kõik järgnevad nädalavahetused tööl. NO LIFER 2007 võib alata :) Nende tööintervjuude ja töökohtadega on üldse üks jama, aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Eile istusime õhtul Pirogovil, vaatasime Tudengipäevade avamist ja siis läksime kambaga laulma Öölaulupeole. Suutsin selle 2 ja poole tunniga oma hääle ära laulda (loe: pooleldi karjuda). Vahelduseks oli tore.
Täna siis Tallinna ja 5 päeva saab kodus veeta (kui palju ma sellest reaalselt seal olen - on juba teine küsimus). Tõnismäe Pronkssõduri asi tekitab minust ikka veel väga vastakaid tundeid, aga see võtaks liiga palju aega, et analüüsida ja kuna hetkel on tomati-juustu-basiilika saiad ahjus ja voodi pärast seda ootamas, siis ei viitsi.

ja nii ongi - vist?

Õnn on nagu energiajäävuse seadus: ta ei teki millestki ega kao kuhugi, vaid kandub ühelt inimeselt teisele. Enamasti teisele.

laul

Goo Goo Dolls "Better days"
"And you ask me what I want this year
And I try to make this kind and clear
Just a chance that maybe we'll find better days
Cuz I don't need boxes wrapped in strings
And desire and love and empty things
Just a chance that maybe we'll find better days"

Peavalu kui krooniline nähtus on tagasi. Muidu pole ka üldse hea olla. "Elagu elu!"

Mitte ei mõista..

.. kuidas see aeg küll nii kiirelt läheb. Alles oli esmaspäeva hommik, kui ma Tallinn-Tartu maanteel reisisin ja nüüd juba neljapäeva pealelõuna (jah, mis sest, et kell on veerand üks, siis mina olen juba kella 7 üleval - aplaus). Esmaspäeva "tore" üllatus oli see, et ma unustasin ERÜ seminari ära ja jõudsin Tartu alles siis kui see juba läbi oli. Sellest note endale - VAATA mõnikord MÄRKMIKUSSE (miks mul see siis üldse on?). Esmaspäeva õhtul tulid poisid meie juurde ja vaatasime kiirelt järgmise päeva vaheeksami materjale ning siis kella 2ni mängisime bridzi.
Teisipäeval seminar, eksam, loeng ning arvutiklassis kiire ülesannete lahendamine. Õhtul tulid veiniõhtule Livia, Lembit, Maria, Etu ja pärast ka mõned veel. Sai veits trimbatud ja naerdud ning noh, meie saime magama nats enne kella 5te.
Kolmapäeval hommikul kell 8 tõusta ja seminari minna oli isegi täiesti normaalne. Teises seminaris pidasin ka ilusti vastu, aga loengus oli lõpuks jube uni. Me jõudsime oma lemmik kaltsukasse shoppamas (tulemuseks kaks uut pluusi). Kella 3st-7ni tegime lõunauinaku ning siis asus Ingel hispaania keelt õppima ning mina lugesin ERÜmaterjali läbi (Savisaare -Peaministrist peatükk) ja Churchilli veel natuke juurde. Läksime küll vara magama, aga noh lõunauinaku tõttu vist ei tulnud uni mitu tundi ja kui lõpuks tuli, siis nägin õudukaid ja igast jama (unenäod võivad ikka liiga reaalsed olla).
Täna on siis käidud juba loengus ja seminar veel ees. Siis algab nädalavahetus. Karin tuleb külla;) ning Sälli peaks ka siin kuskil ringi töllerdama. Eks näis, mis saab:)

kirjandist

Vene koolide õpilaste kirjanditeemad:

• On raamatuid, mida loetakse alati
• Armastatud luuleread
• Kirjanduslike kangelaste saatel lapsepõlvest noorukiikka
• Elu on antud heategudeks
• Armastuse proovilepanek
• Milles seisneb tänapäeva inimese tugevus ja nõrkus
• Internet avab maailma
• Mõtiskledes kaasaegse televisiooni üle
• Millist rolli mängib minu elus muusika/teater/kino/sport?
• Eesti — turistidele huvitav maa

Mida kuradit see tähendab? Miks venelastel nii lapsikud teemad on? Ma lugesin neid ja mõtlesin, et see on mingi aprillinali. Täiesti mõttetud teemad, rääkimata sellest, et iga loll suudaks neil teemadel MIDAGIGI kirjutada. Venelased ei ole ju lollimad, seda enam, et nad saavad ju vene keeles ka kirjutada... ei mõista mina.

Mina oleks valinud (eesti kirjanditeemadest) rahvusriigi 21.sajandil. Venna valis ka, aga eks kirjutamine pole meie peres (välja arvatud isa, kes ise nii väidab) kunagi eriti hea olnud. Ma tean, et mul on tüüpiline viga see, et öeldised on lause lõpus ja komad on valedes kohtades jne. Ilmselt inglise keele mõju, aga kes teab.

Majanduskriisist, rahast, edasi õppimisest, tööst ja üldse tulevikust ma ei taha mõelda!

Täiesti tavaline kolmapäev

Kõigepealt pean edasi andma Sälli teate ehk siis kõik, kes tema blogi loevad varuge kannatust, sest ta ei saa oma arvutist millegi pärast bloggeriga hakkama ja siis noh läheb aega enne kui ta kirjutada saab.
Eilne hakkas loenguselt ja seminariselt. Mis tuletab meelde, et mingi päev peab need kodused asjad ära ka tegema. Peale loenguid läksime kambaga kaupsi ja siis hakkasime meie juures kokkama. Põhilise osa tegin ära mina, aga i had help. Pärast olime niisama ja rääkisime juttu. Kui rahvas minema läks siis lugesin pool peatükki raamatut ja juba oli aeg jälle kord külaliste käes. Istusime, jõime veini, tegime pilte ja nalja. Veidike solvumist oli mängus aga tänaseks on see (lilledega -suprise oli) lahendatud. Muideks kõik, kes meile kavatsevad millalgi külla tulla, siis veiniriiul on veinidest tühi (kõike muud seal leidub).
Praegu ootame Liviat ja Maarikat ning siis loodetavasti hakkame sõitma (Lempsi autoga) Tallinna poole. Eks siis näeb, mis saab.
Ma tegelt olen veendunud, et ma olen nähtamatu.

Mhhmm

Iga mees on oma elus vähemalt 2 nädalat (või täpselt või natuke vähem) olnud naine. Emme kõhus sündides on kõik ükssama ja miks neil muidu nibud on. Ausõna ma ei mõelnud seda ise välja!

PS: tahaks tänada õppejõud Kilpi kelle tõttu ma ütlen peaaegu iga asja peale JA NII ONGI!

No nii lähebki..

Eile saime teada, et täna on väike testike Montesquieu peale, aga me olime juba otsustanud, et meie seda lugeda ei viitsi, sest nädalavahetusel olime niigi tublid olnud. Õnneks oli üks kursavend selle testi juba ära teinud ja oskas meid aidata. Kõmpisime siis ühikasse ja alguses tegime tähtsat tööd ja saime targemaks (nii 15 minutit). Pärast mängisime kella 4ni hommikul kaarte ja riski (mitte niisama kaarte vaid bridzi).
Hommikul läksime unistena seminari ja tegime ära:P natuke panime pange aga samas läks väga hästi arvestades asjaolusid.

Veider

Täna on mul midagi viga. Ma täpselt ei tea mis, aga veider on.
Minu tänased hämmastavad tegevused:
- tahtsin minna hanza netti TÜ raamatukogu kaardiga ja imestasin, et miks seal vaid üks kood on
- läksin kööki vett keema panema, selle asemel vajutasin raadio tööle (mis on veekeetja kõrval) ja kui paari minuti pärast läksin tagasi ei saanud aru, miks vesi polnud keema läinud
- panin arvutisse dagö cd (tahtsin sõpru vaadata) ja ei saanud aru, miks pilti ette ei tule ja Lauri Saatpalu laulab, selle asemel, et Joey, Chandler, Ross, Monica, Rachel ja Phoebe nalja teeks
- rääkisin oma kallile elukaaslasele, et siis täna hommikuks teeme pannkooke (kell oli 3 päeval ja hommikust olime söönud) - ta vaatas mind naljaka näoga
- vaatasin pilte ja ei suutnud meenutada, mis ühe inimese nimi on (olen teda tundnud juba mitumitu aastat - õnneks tuli millalgi mõistus koju tagasi)

To be continued... (loodetavasti mitte)

Saage aru!

Ma ei ole feminist, kuna ma arvan (tean), et naised ei peaks vaid kodus istuma ja mehele süüa tegema!
Kuri olen:)

lauluke

Artist: Lila McCann
Song: I'm Amazed

"Used to feel like rain fell down
Even in the sun
Every dream I ever had
Always came undone
So how is it possible
I'm in your arms tonight

(Chorus:)I'm amazed
How you found your way
To my heart
Drove through the dark
It's so strange how life changes
And suddenly
You're lovin' me
And I'm amazed I'm amazed

Feel so safe inside your kiss
Like I'm comin' home
I never could imagine this
When I was on my own
Now nothing's impossible
When I'm lookin' in your eyes

(Chorus)

A fuller life for me
I can't believe
That after all this time
I'm smilin' again
And I don't know when
I've been more alive

(Chorus)

Every dream I ever had
Always came undone"

Miks tõmbavad naisi...

...mehed, kes on üleolevad, veidi vaenulikud, liigselt enesekindlad, litsakad jne?
Ausõna mina ei tea. On üks tuttav, kes on igatpidi tegelikult nõme mees. Eitada ei saa, et ta välimusel pole eriti midagi viga, ta on intelligentne, aga muus mõttes - lihtsalt kohutav. Samas jällegi mitte:)

tegemistest jälle kord

Nagu juuresolevalt pildilt aimata võib (ainult aimata, sest see suhteliselt udune) käisime me Riigikogus.
Üldiselt oli meile juba reedel vist välja kuulutatud reisike ja mina muidugi haarasin võimalusest kinni, sest pole kunagi varem Riigikokku sattunud. Naljakas on see, et meie kallis osakond teadis enamvähem täpselt ette, mis päeval see toimuma hakkab. See oli vist nii olnud, et teisipäeva hommikul kell 9 saadeti meie nimekiri kantseleisse ära ja kell 12 tuli teade, et jah homme tõesti see on.
Teisipäeval oli veel meie juures väike istumine. Mängisime bridzi, kuulasime muusikat, vaatasime pilte jne nagu ikka. Naerda sai.
Kolmapäeval ajasime ennast üles ja Vanemuise alumisest parklast läks buss. Reisid nii sinna kui tagasi läksid jube kiiresti. Ilmselt siis heast seltskonnast ja muust:P
Riigikogus esimese asjana kontrolliti meie id-kaarte ning selgitati välja, et me oleme need, kes me väidame end olevat ning siis turvaväravast läbi. Kotid valgustati läbi ja noh selline viks värk ikkagist. Siis tuli mingi tädike meile järgi ja saatis rõduni, kus me istuma pidime.Nimelt ei tohi enam (paar aastat tagasi veel sai) vabalt maja peal ringi jalutada. Kui aus olla siis sealt küljerõdult,kus me istusime, on hea vaade ainult esimesest reast. Otsarõdu oli ka, aga sinna meid ei lubatud kuigi Urmas Paet isiklikult oleks meid sinna lasknud küll. Mis tähendab press võib, aga meie mitte? Peale Ansipi ülinaiivset kõnet, ainult ÜHTE (ÜHTE jah) küsimust ning Ansipi peaministriks kinnitamist oli lühike istung läbi. Ühte rõhutasin sellepärast, et tavaliselt teeb opositsioon säru ja küsib väga provotseerivaid küsimusi ning see võib väga kaua aega võtta, kuid nagu meile ka mainitud oli, siis seekord ei juhtunud nii (nimelt meil on arukad õppejõud- vähemalt mõned). Selle põhjusi on mitmeid ja ma ei viitsi neid nagu nii seletada. Ajakirjandusest kuulsin eile selle kohta sellist väljendit nagu "Riigikogu vaikiv ajastu". Peale istungit suutsime me väikse kambaga ära eksida ja sattuda kõige põneva keskele. Noh nii prominentseid isikuid pole ma kunagi korraga trepi peal järjest kohanud. Varsti tuli tädike meile järele ja viis ruumi, kus kuulasime Taavi Veskimäge ning IRLi siseküsimuste, koalitsiooni jne probleeme.
Ah jaa meil läks Tartu-Tallinn teel buss katki ning tänu sellele jäi ära plaanitud söögipaus enne riigikogu. Niiet me kappasime toompealt vanalinna sööma. Veel käisime nagu turistid ikka mööda vanalinna ja tegime pilte ning nalja sai.
Tagasi teel oli mitu peatust ja noh ma parem ei kommenteeri. See ei ole meie süü, et Rein meie ees istus! me ei saanud midagi teha sinna, surve oli:P
Tartus siirdusime alguses 5kesi La(ä)burinti ja arutasime elu. Hiljem lisandus veel üks kurikuulus õppejõud ning juttu jätkus trahtri kinnipanekuni, sellises väikses seltskonnas saab ikka igasuguseid huvitavaid asju teada.;)
ma ikka oskan segaselt kirjutada, aga noh selline ma olen.. nüüd naudime rahulikku nädalavahetust Tartus ja loodetavasti puhkame, sellest metsikust nädalast.

game over - you loose

Meie hetke lemmikmäng vist -Risk. Kaks esmaspäeva järjest oleme mitu tundi seda mänginud. Ma pole veel kordagi võitnud, aga küll kunagi tuleb ka minu aeg. Mängu point on täita oma missioon, mis on siis vastavalt kas kellegi hävitamine või kontinentide vallutamine. Me like:)
Üldiselt jah nagu viimasel ajal kombeks on saanud siis istume kuskil ja mängime lauamänge. Saab juttu aetud, nalja tehtud ja kõike jõuab:)
Homme jälle päev ma nüüd John Locke'i lugema..adjööö