Retsiennast nädalavahetus vol2 - jõhkram kui esimene!

Lugedes oma eelmise blogi viimast lauset, siis njah, olekski võinud juhtuda, et ma ei kirjutaks siia enam.
Üldiselt siis lugu on selline.
Sõitsime siis bussiga Jõhvi. Mina ja Livia. Õnneks ma tean seda linna ja muret ei olnud, kui Lemps helistas, et ta hakkab Tallinnast tulema alles siis kui meie juba kohal. Mingil veidral põhjusel tuli mul meelde, et võiks helistada ja küsida, kas issi on äkki Jõhvis. Tuli välja et oligi. Seadsime siis sammud minu vanavanemate ja issi poole. Vanaema ja vanaisa olid kohe meile toidulaua valmis pannud ja saime netis olla, süüa, juua, juttu rääkida ja telkut vaadata!!!
Vanaema hullult muretses, et äkki meile ei tuldagi järgi ja oli valmis juba linu ja tekke meile otsima, aga see oli asjatu, sest kuskilt täpselt 23 paiku olid Lemps, ta vend ja Uibz kohal.
Kõigepealt viis tee meid Mäetagusele ja Lempsi vend läks teise auto rooli ( kus olid lempsi vanemad). Sõitsime siis Lembitu koju ja meile pakuti jälle süüa:D Meil oli juba niigi paha sellest toidukogusest, mis me minu vanavanemate juures saime. Natuke sai ringi töllerdatud ja chillitud ning siis tuttu ära.
Hommikul ärkasin vara vara:D Enne 11 olime all köögis ja jõime teed ning sõime võileibu. Ei möödunudki kaua kui meid pandi tööle. Lõikuma, lõikuma, lõikuma. Salatit siis. Mida ma tegime heameelega, sest selleks me sinna tulnud olimegi. Ülepoole päeva me siis lõikusime salatit, kuulasime perekonnajutte, mida Lembitu ema ja üldse ta pere rääkis, parandasime 3. klassi eesti keele kontrolltöösid ja töövihikuid jne jne. Varsti oligi õhtu käes ja rahvast hakkas kohale veerema. Mingi aeg veeti ka meid koos valmis toiduga, suusabaasi, kus pidu siis toimus. Alguses siis sooviti õnne ja hakati sööma. kell võis olla kuskil 21.30 ja 22 vahel, kui ma helistasin Alexile ja läksin temaga õue rääkima. Keerasin siis nurga taha ( õues oli kottpime) ja kõndisin ja rääkisin. Enne kui ma arugi sain olin ma kuskil pikali. Võtsin peast kinni ja seal oli meeletu muhk. Püüdsin püsti tõusta, aga ühele jalale toetuda ei saanud. Telefon oli käest lennanud ning mul võttis natuke aega kuni ma aru sain, mis juhtunud oli.(ps. ma olin kaine) Ma olin jalutanud ja kukkunud (mingi umbes 2m) ja vastu asfalti. Jalg välja väänatud, peas suur muhk ja verd tuli ka veits ja siis veel väiksemad vigastused. Üldislet ma oleks nagu traktori alla jäänud.
Sellest loost ma võtsin õppust, et ma igakord kuskile minnes pean valges tegema ringi ümber maja, et ohutu kõndida oleks.
Ülejäänud õhtu siis Teele ja Livia poputasid mind. Mingi 12 ajal läksin magama, sest enne ei lubatud (peapõrutus ja asjad ning muidu oleks olnud ohtlik)

Üldiselt ma nüüd olen oma Tartu kodus. Jalg valutab, pea valutab, igale pool löövad sinikad välja jne jne. Päris valus värk! tantsida ma vist nii pea ei saa:(

Aga eks ma nüüd ootan oma kallit elukaaslast ja siis peaks hakkama tema sünna ettevalmistusi tegema.

Kurat, mul ikka ei vea:S