Igatsus, äike, voodi :)

Eile ütles mu kallis elukaaslane, et kui ma Tallinnasse tahan, siis mida ma siin Tartus passin. Selles mõttes, et ta sai mu peale kurjaks. Ma ütlesin talle jälle, et igatsen.
Ma ei taha Tallinnas ülikoolis käia, sest ma kujutan ette, et see pole pooltki nii lõbus, tore, teistsugune, iseseisev jne kui Tartus! Ma saan elada, ise majandada, koristada, pesta, rügada, uurida teist linna… AGA see ei tähenda, et ma ei või kallitest inimestest puudust tunda.
Eile oli see, et paarikesed tantsisid ja ma tahtsin, et mul oleks Alex kõrval ja ma saaks kasvõi ainult kalli ja talt ümbert kinni võtta. Ma nii väga tahtsin, aga ei saanud… Selliseid hetki on veel olnud. Pluss siis muidugi minu kallikesed, kellele mul oleks niii niii palju jälle räääkida ja arutada. See, mis mul nendega on – seda ei saa kirjeldada ega korrata. Ma usaldan neid täielikult.
Väsimusest ja kurbadest lauludest on see tunne jälle tagasi. Ma tahaks kähku Tallinna sõita ja teiega natuke olla. Ma ei saa midagi teha… homme maj. seminari ilmselt ja teisipäevaks kolmas kodutöö, teisipäeval on ka meie Ghetto-ristimine jne Nädalavahetusel ma loodan, et tulevad tibukesed siia, sest muidu ma lihtsalt lähen igatsusest lolliks!
Mul on hea elada siin Tartu linnas, aga ma tahaks, et minu ümber oleks ka need inimesed, kelleta ma ei saa. Ausõna, Tartus on tegelikult funJ
Teie ju mõistate?


Tegelikult on preagu juba täitsa hea olla. Igatsus on, aga puges tahaplaanile. Me magasime. Õigemini pikutasime ja siis vaatasime äikest. See suvi/sügis ei olnud ma suuremat äikest näinud. Täitsa kihvt! Mulle meeldib just nii, kui sa oled teki all, soojas, kaitstud ja väljas sajab vihma ning on äike. Mängisime kaarte, jõime teed ja sõime greipi... väsimus on ikka.
Aga üks asi on kindel, voodis on mõnus:)