life.. don't talk to me about life

Ma tunnen pidevalt, et mind kasutatakse ära. Ma olen nagu mingi mure-kurtmise-aparaat. Muidugi on hea aidata jne aga väsitavaks muutub ja kui minu kohta ei pärita midagi ja kõik on teiste ümber siis tekib selline tunne, et mind nagu ei olekski ju. Veider. Kusjuures muresid ei kurda mulle parimad sõbrad vaid hoopis mingid palju suvakamad.
Ma olen üldse nii loll nagu mulle täna JÄLLE selgeks tehti. Miks ma ei harjutanud akadeemiliseks testiks? Miks ma matat ei oska? Mis tähendab ükskõik? jne jne Mis siis et su keskmine hinne oli 4,7..keda huvitab sa oled LOLL...:D.:D:D:D:D
aga vähemalt oli Tartus tore, kui välja arvata mõnede inimeste pahad tujud, mis paratamatult on elu osaks saanud. Meil oli etu juures selline laagri tunne, et vähepole:D 6kesi ühes toas ja poole ööni naerda on chill... mööda Tartut öösel ringi käia öösärgis ja siis autot mängida ja mõte minna mcdrive'i:D Zum Zumist on saanud mingi koht kus me oleme, aga ma ei saa täpselt aru miks...harjumusest vist.
Ma ei saa aru. Miks mul on tunne, et ma pidevalt jään millestki ilma ja siis süüdistatakse mind et ma ei kuula kui mulle ei räägitagi..ei ma ei tea... on need suhted ikka imelikud asjad. Mina küll kedagi ei süüdista, et mind ei kuulata. Ma parem teen nalja ja olen õnnelik!
Ärge vinguge ja mossitage ja irisege, sest elu läeb hullemaks ja puberteet on enamikel meist läbi ja igav on ka nii!